laupäev, 26. jaanuar 2008

Vikerraadio õnnesoovidest ja ühtekuuluvustunde tähtsusest.

Mu õiglustunne saab riivatud kui kuulen, et andmekaitse-inspektsiooni truud ametnikud plaanivad ära keelata Vikerraadios edastatavad õnnesoovid. Põhjuseks isikuandmete kaitse seadus.

Lugupeetud ametnikud - te ju teate, et need õnnesoovid on osa Eesti raadiotraditsioonist - selles üha kiireneval ja järjest pealispindsemaks muutuval ajal on just see saade üks väheseid kultuuritraditsiooni verstaposte meie meedias. Ma ei räägi siin ka selle olulisusest vanemale põlvkonnale, kelle jaoks on meie meedia niigi silmad sulenud (väljaarvatud Päevatee ja Prillitoos). Sel saatel on lihtne ja sõnum ning see on üks vähestest ühtekuuluvusttunde tekitajatest, mis pärast kõike..ühist..olnut alles jäänud.

Niisiis - ükski seadus ei kaalu rohkem kui kultuuriline tähendus, traditsioon suure T-tähega. Painutage oma seaduseid, või olge suuremeelsed tehes erandeid. Oleks kole, kui võidab Ametnik suure A-ga.

Kommentaare ei ole: