Võidupühast, Tähelaevast ja odavast muutumisest.

Miks peaks Võidupüha tähistamine toimuma teise riigi territooriumil? Miks ei võiks olla nii, et lähtutaks põhimõttest pidada omaenda maa jaoks oluline pidu ikka omaenda maal? Miks on vaja muuta? See pole ju shõubisness, armas väliseestlasest President.

Miks peab sel aastal toimuval laulupeol olema mitmeid uusi ja moodsaid laule? Miks see ei võiks jääda üheks väheseks ürituseks, mis kiirestimuutuvas ajas püsiks? Miks on vaja muuta?

Miks on vaja ERR-i Tähelaeva saatesse kutsuda a) välismaalast (Benton) või mõnda tegevpoliitikut (Savisaar)? Miks ei võiks Tähelaev otsida võimalust näidata meie kultuuritegelasi? Miks on vaja libastuda ja jällegi muuta?

Siin võiks olla veel palju näiteid, need torkasid siin esimesena pähe.

Need, kes arvavad et uued riided teevad uue inimese - need ei tohiks olla selliste printsipiaalsete otsuste tegemise juures. Need võiks oma muutumismängu mängida.

Lapsepõlve lõpp ehk et ütled Lotte - mõtled reklaam.

Mäletan, et kui Lotte sündis, rõhutati selle vahva maailma vägivallatust, siirust ja seal õitsevat sõprust. Õigustatult oldi uhked, et on mujal kuidas on, Lotte on parem. Ja nii oligi Lotte kiirteel otse laste õrna ja usaldavasse südamesse. Läksid mõned aastad, kasvas Lotte ja lapsed koos temaga. Jah, ajad läksid ka vahepeal keerulisemaks ning eks reklaamionud ja -tädid õppisid ka üha uusi ja eristuvamaid mõjutuskunsti nippe.

Nüüd siis ongi nii, et vägivallavabalt alanud Lottele tõmbab joone alla reklaamirikas Lotte. Kahtlemata on hea, et on kindlaks jäädud headusele, kuid halb, et Lotte nö teine tulemine eksitab paljusid lapsi ning loob eelduse miniatuurseks lapsepõlve lõpuks. See juhtub siis kui laps saab aru, et ka Lotte vastu tuleb olla kriitiline - sest umbes sedasi võiks kokku võtta paljude lastevanemate selgituse hetkel, mil nende võsuke järjekordset uuel moel kehastunud Lottet korvi tahab panna.

Erinevalt lastest saavad lapsevanemad muidugi aru, et reklaam on manipulatsioon ja mis kõik veel. Aga erinevalt täiskasvanutest võib lastel seda keeruline mõista olla. Sest lapse jaoks on see ikka ju seesama armas Lotte.

Ja ole siis mees ja püüa kahe halva valiku - nigela seletuse või lõpliku järeleandmise - vahel iseendaks jääda, lootes et laps sind samuti mõistab.

Enne meid tulgu või veeuputus.

Tuli jälle üks mõte, mis ei andnud rahu.

Nimelt, Tallinna Vee avariiteenistusele poleks ilmselt tabavamat tunnuslauset kui see:

Enne meid tulgu või veeuputus.

Aeg järgi mõelda ehk hotellikett nimega Vangla.

Haigla aseaineks tervele inimesele on saanud spa (tagurpidi aps). Inimene saab raha eest tunda, et ta on siit-sealt haige, teda klopitakse korda ja see tekitab inimesele hea tunde. Nii.

Vangla. Mis oleks, kui looks nt vangla-nimelise hotelliketi? Hakkaks nihestatud moel pakkuma lepingu alusel inimesele kinnipidamisteenust, ja seda seepärast, et anda inimesele raha eest võimalus katkestada kõik suhted ümbritsevaga, et inimene saaks oma mõtetega rahus olla, lugeda, tunda midagi ehk enda sees tärkamas? Jah, klooster on selle ajalooline nimetus. Aga et usule on ust näidatud, siis rääkigem asjadest nii nagu need päriselt on. Ja üks on kindel - meil puudub võimalus käsitleda jumala rahus olulisi teemasid. Seetõttu usun, et sellised spartalikud nn vangla-tüüpi hotellid osutuksid popiks. Ma ise läheks küll. Võtaks ühe nädala, loeks ja vaataks lakke. Just nii võib reisi asemel mõnda tähtsasse sadamasse jõuda.

Kes tahab saada misjonäriks?

Me võiks elada maailmas, kus raha asemel oleks rohkem usku. Ja sealhulgas näiteks mäng misjonäriks-pürgijatele. Et kui vastad õigesti 15-le küsimusele, saad osa võtta misjonitöös, olgu siis Eestis või (lähi)välismaal. Ja olgu siis mistahes usku (väljaarvatud küll satanistid:), peaasi et seda tehtaks vaimse kasvamise eesmärgil.

Eesti kui 90-aastane inimene.

Meedias on näha olnud, et Eesti riigi 90. juubelit võrreldakse pildis 90-aastase inimesega (silma on jäänud mõned lehekaaned ja tänane presidendi vastuvõtt). Sellist lihtsat ja elulist visuaali saab parimal juhul näidata veel 10 aastat... sealt edasi mitte. 100-aastane inimene on erand (samas kui 100-aastane riik on pigem algus, pigem reegel, sest paljud riigid on veel vanemad) ja tuleks juba ette mõelda, millel see vanuseline allegooria seejärel üles ehitada - näiteks mõnele puule, Kristjan Raua männile? Või mõnele 100 aastat tagasi (st siis 1918) sündinud Eesti suurmehele?

Vikerraadio õnnesoovidest ja ühtekuuluvustunde tähtsusest.

Mu õiglustunne saab riivatud kui kuulen, et andmekaitse-inspektsiooni truud ametnikud plaanivad ära keelata Vikerraadios edastatavad õnnesoovid. Põhjuseks isikuandmete kaitse seadus.

Lugupeetud ametnikud - te ju teate, et need õnnesoovid on osa Eesti raadiotraditsioonist - selles üha kiireneval ja järjest pealispindsemaks muutuval ajal on just see saade üks väheseid kultuuritraditsiooni verstaposte meie meedias. Ma ei räägi siin ka selle olulisusest vanemale põlvkonnale, kelle jaoks on meie meedia niigi silmad sulenud (väljaarvatud Päevatee ja Prillitoos). Sel saatel on lihtne ja sõnum ning see on üks vähestest ühtekuuluvusttunde tekitajatest, mis pärast kõike..ühist..olnut alles jäänud.

Niisiis - ükski seadus ei kaalu rohkem kui kultuuriline tähendus, traditsioon suure T-tähega. Painutage oma seaduseid, või olge suuremeelsed tehes erandeid. Oleks kole, kui võidab Ametnik suure A-ga.